E-ITSPEA 9: IT juhtimine ja riskihaldus

Sellel nädalal käsiteleme IT juhtimise ja riskihaldusega seotud aspekte. 

Nädala teemana peaks kirjutama kahest tänapäeva IT-sektori juhist või liidrist ja nende iseloomust. Tulenevalt asjaolust, et nimetatud tegevuse tõsiseltvõetavaks läbiviimiseks peaks lugema läbi vähemalt 2 kuni 5 autobiograafiat, vaatama paar-3 head filmi. Pean kurbusega nentima, et praegune käsitlus saab jääda teenimatult subjektiivseks, pealiskaudseks kui mitte isegi vääraks.

Vaatamata eelmainitule võiks siiski enda ajaveebis ju vahel subjektiivne, alainformeeritud ja meelevaldne ka olla

Steve Jobs, Elon Musk - 2 kõva PR-meest aga kindlasti ka visionäri. Elu on näidanud, et kellel kipub kõige valjum hääl olema sellel kõige vähem sisu - sellega pean silmas, et tegelikult tsiviilinimene ei tea milline on (olnud) nende meest juhtimisstiil ja ettevõtte õhkkond ning kultuur seespidiselt võimalik, et paras kaardimaja. Teiselt poolt tuleb meestele au anda, et enda ettevõtteid on nad pildile toonud, innovatsiooni loonud, enda ideid monetiseerinud kadestusväärselt. Kui liigitada neid kuhugi poole siis tunde järgi pakun neid 50/50 juhtideks/arendusmootoriteks.

Bill Gates - Eks ta on võrdlemisi elutruu korporatiiv-hagijas. Samas inimesena tundub tasakaalukas ja malbe (see võib olla ka kõrvalmõju suurenevast kaugusest sünniajaga). Võib eeldada, et tema juhtimisalased tippsaavutused, kavalused ja ka kapitalistlikud sigatsemised jäävad 80ndate ja 90ndate aega kui Microsoft oli teel maailmavalitsejaks ja Bill oli valmis minema üle laipade. Tolle aja Gatesi võiks kindlasti iseloomustada erinevalt. Tänase baasil võiks tema profiil sobida communicator ja coach stiiliga aga tema elu on ka õhtus ja antud rolli võib ta teenitult kanda.

Kokkuvõtvalt antud teemat kommenteerides on iga indiviid nii juhina kui ka eraeluliselt piisavalt unikaalne. Lihtne on sildistada ja kastistada inimesi, tegelikult võib tõde olla vastupidine. Mingid stereotüübid on loomulikult tekkinud põhjusega ja pigem kinnitavad tegelikkust. Enda põhjal näen, et mida rohkem kogen seda rohkem hakkab uute inimestega tutvudes"ühendusi" ja paraleele tekkima, nii inimeste tunnetamise kui ka analüüsi osas - siiski ei saa seda teha kaudselt näiteks meediaartiklite baasil vaid eeldab isikliku kokkupuudet. 

 

E-ITSPEA 8: IT proff...?

Niisiis, see nädal käsitleme proffide ja "käsitööliste" erinevusi.

Teema on laias laastus üsna huvitav aga ka kompleksne. Võib arvata, et inimestel on antud teema osas üsnagi subjektiivsed seisukohad mis sõltuvad inimeste varasematest töökogemustest, haridusest, kasvamise keskkonnast ja paljudest muudest aspektidest. Laias laastus tuleb nõustuda Linus Torvaldsi ja teistega kes seavad mingis mõttes Maslow'i püramiidi inimeste meeleseisundi ja taseme lakmuspaberiks. Kui elementaar- ja baasvajadused on elus kaetud, hakkavad inimesed otsima elus ja ka erialaselt suuremat mõtet selle kõige tähendust.

Toon järgnevalt mõned minu arust olulisemad punktid mis nimetatud erinevust enim esile toovad:

Uudishimu ümbritseva vastu - Üleüldine õppimise ning uute teadmiste saamise soov inimesel endale südamelähedase teema või eriala osas. Uudishimu on tugev eeldus motivatsiooni hoidmiseks ning saavutuste ellu viimiseks. Proffe ja liidreid eristabki enim puude taga metsa otsimine (või juba nägemine) ning püüe suuremamõõtmelisema kuid ülevaatlikuma pildi selgeks tegemine mingi valdkonna või teema osas. Pean silmas, et omal alal professionaalsed ja kaugele jõudnud inimesed on sageli aru saanud, et nad ei tea piisavalt ja kontekst on kohati isegi hoomamatult lai.  Sellise järelduseni jõudmisel on nad aga juba meistrite liigas võrreldes töömesilased ja käsitöölised kes ehk liiga palju süvenevad vaid nende enda igapäeva toimetustesse ja söövad selleks, et tööl käia ning vastupidi.

Enesekriitika enda vastu - Edukas professonaal teab reeglina üsna hästi mis on tema tugevused ja mis on nõrkused. Maratoonaril ei kipu sprinteriks ja vastupidi. Samas on tark inimene - kes professionaal pigem on alati valmis juurde õppima ja vajadusel "lüngad" täitma. Elu pakub kogemusi ja tark on nendest õppida, järeldusi teha ja edasi minna.

Tahe tagasi anda - Väga otseselt seotud eelmainitud Maslow Püramiidi ning selle muganduste erinevate astmetega. Usun, et ideaalsetes oludes tahab 8 inimest 10st olla head ja tagasiandlikud. Selle tugev eeldus on aga nii majanduslik, intellektuaalne kui ka sotsiaalne rahulolutunne ja teatav tase - elurõõm. Kui inimesed on rahul enda minapildi ja olustikuga otsivad nad võimalusi ka enda kaaskondsete ja kogukonnade elu parandada.

Ambitsioon - Inimene on mugav. Paljud enda erialadel tippu jõudnud inimesed aga käivad nagu kellapendel järjepidevalt enda eesmärkide poole. See eristab paljusid töömesilasi ja liidreid. Kõik ei pea olema eestkõnelejad või ühe ala professionaalid, kuid vähemalt võiks see olla nende tehtud valik elus, mitte miski mis inimesega juhtub.

Kokkuvõttes võib öelda, et elame heal ajal, just piisavalt liberaalses ja samas turvalises ühiskonnas et iga inimene võib otsustada millist elu ta elada tahab ja selle poole püüelda. Eelmainitud punktid on minu arvates ühed olulisemad eduka professionaali iseloomustamisel. Kindlasti oleks vale väita, et inimesed peavad kõik püüdlema profesionaaliks saamise poole. Ühiskondlikult on täiesti mõistlik ja lausa vajalik, et oleks esindatud erineva profiiliga inimesed kes üksteist ja üksteise tööd täiendavad.

 

E-ITSPEA 7: Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus

Sellel nädalal käsitleme litsentsivalikut ja arendaja võimalikke otsuseid antud teemal. 

Litsentsiküsimus on üks vähemseksikamaid teemasid tarkvaraarenduse (algusetapi) puhul, samas on see võrdlemisi oluline pikas pildis, et vältida võimalike hilisemaid trahve, omandiõiguse kohustuslike üleminekuid, toodete lähtekoodi avalikustamist ja muud sarnast.

Ütlen ausalt, et täna mul selles teemas kogemus puudub ja reaalelu kokkupuude on minimaalne. Samas usun, et ühe kvaliteetse tarkvaraarenduse protsessi alguses peab iga meeskond, ettevõtte või üksik arendaja antud teema peale mõningat aega kulutama - see tasub kindlasti pikas pildis end ära.

Kaugemalt tulles on iga toote või teenuse arendjal printsipiaalne otsus kas ta läheb täielikult äritarkvara, jaosvara või vabavara ehitama. Iga tarkvara litsentsitüübil on oma plussid ja miinused. Filosoofiliselt võime seda käsitleda ka kui eelmisel nädalal käsitletud autoriõiguste teemat - kas autor eelistab pigem enda teose vaba (ja tasuta) levimist mis on pikas pildis kasulikum või kiiret teenuse või toote monetiseerimist selle müügi nöol (äritarkvara). Viimasel puhul aga riskib tootja oma toote läbikukkumise või marginaliseerumisega kui see ei levi piisavalt ning ei saavuta baaskasutajate hulka.

Kui tarkvaraarendaja jõuab otsusele, et vabavara, täpsemalt avavara siis on ka siin erinevaid võimalusi.

Copyleft kui (vaba) tarkvara litsentsi tingimuste jätkaja ja edasikandjat saame liigitada tugevateks (täiesti vaba ja leviku poolest jätkab täiesti vaba litsentsi nt AGPL), kui ka nõrgemateks Copyleft litsentsidega nagu nt: Mozilla avalik litsents. Mida nõrgem on Copyleft, seda leebem see on - näiteks saab Copyleft litsentiga tarkvara liidestada äritarkvaraga ning litsentsiõigused sealjuures üle ei kandu.

Siinjuures kirjeldakski 1 tugevat ja 1te nõrka Copylefti näidet:

Tugev Copyleft: AGPL - Affero General Public Licence on loodus 2002 a. Affero, Inc. poolt ja baseerub GNU - General Public Licence versioon 2l. Aastal 2007 tehti teine versioon AGPLIst. Suurim omapära nimetatud litsentsil, et see kannab õigusi ka üle võrguühenduste, mida enim levinud GNU ei teinud.

Nõrk Copyleft: MPL - Mozilla Public Licence on loodud ja hallatud Mozilla Foundationi poolt. Litsents otisb tasakaalu vaba- ja äritarkvara vahel. Lubab integratsiooni äritarkvaraga, kuid MPL komponendid säilitavad enda vaba litsentsi. Litsentsile on tehtud kaks uuendust 1.1 ja 2.0.

Viided:

[1] Affero General public licence https://web.archive.org/web/20191123102313/http://www.affero.org/agpl2.html loetud: 18.03.21 22:50

[2] Mozilla Public Licence, https://www.mozilla.org/en-US/MPL/2.0/ loetud: 18.03.21 23.00

 

E-ITSPEA 6: Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

Sellel nädalal käsitleme IT ja autoriõiguste juriidilisi aspekte. Teemat käsitledes jõuame päris kiiresti toodete ja teenuste materiaalsesse - rahaväärtuslikku mõõtmesse. Eriti reljeefne on olukord täna Põhja-Ameerikas, kus aastakümneid kui mitte aastasadu on sealne juriidiline taustsüsteem tekitanud olukorra mis summutab innovatsiooni ja muudab eeskätt rikkaid rikkamaks (loe: Big-Pharma). See on ühtlasi äärmus kuhu ei tahaks talupojamõistluslik Eesti või ka laiemalt EL jõuda - õnneks (veel) nii ääremuslik situatsioon ka pole.

Täpsemalt võtaks vaatluse alla  mõned Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatu The Case for Copyright Reform väljakäidud ideed autoriõiguste reformide osas:

• Moraalseid õiguseid autoriõigustele ei seata kahtluse alla - Tõsi on see, et kui autor loob midagi uut on see algselt abstraktne kogus pusletükke tema peas mille ta tervikuks loob. Tihtipeale ei ole see midagi 100% uut kuid kui võttes olemasoleva ja luues uut väärtust on autor siiski autentne ja pälvinud tema loodud teoste ja teenuste kasutajate moraalse heakskiidu. Siiski olen nõus, et kui see on ükskord "väljas" ja hea ajastuse ning õnne korral levib orgaaniliselt on see pigem "vabavara". Autor saab rohkem kuulsust ja tunnustustust teoste vabast levikust või kommertsiaalset kasu selle müümisest nt üksikisikutele. See on alati kahe teraga mõõk. Tark autor mängiks selle tasakaaluga ise - kui tal on nimi või hea toode, on hiljem võimalik tal oma tooteid oluliselt kõrgema marginaaliga pakkuda (nt: Apple, Banksy jne). Kui ta on vähetuntud võib ta enda toote või teenuse väärtuse oskusliku kommunikatsiooniga tehislikult upitada - kuid turg teeb alati oma korrektuurid.
• Vaba mitte-kommertsiaalne teoste jagamine - Nõus, et see on muutunud viimastel aastakümnetel pigem ülereguleerituks. Lõppude lõpuks on see autoritele kasulik kui nende tooted või teenused levivad ja nad saavad tänu orgaaniselt väärtustuvale kaubamärgile ühe suuremat väärtust. Kui keegi jagab Kim Kardashiani säutsu on see päeva lõpus raha Kim Kardashianile kui ta ise seda monetiseerida oskab. Kui tsäuts oleks tasuline, ei jagaks seda keegi ja see oleks prügi mis ta reeglina pigem on.
• Autoriõiguste eluiga - Nõus, et täna kehtiv 70a. on absurdihõnguline. Maailma ja keskkond meie ümber liigub selleks liiga kiiresti. Andke kunst vabaks!
• Autoriõiguste valideerimine olukorras kus seda pole võimalik teha - Üks hullemaid näiteid bürokraatilisest, vanamoelisest ja saamatust protsessijuhtimisest mis mõnusalt kohvinurgas kell 11.25 8ndat kohvipausi pidavatele ametnikele tegeliku tööd võiks anda. Vana-maailm on niigi ülereguleeritud on aeg õppida arengumaadest ja lihtsustada seda kõike. Kui teos on orgaaniline ja vaba, siis ta ongi vaba.
• Tasuta näidiste jagamine - olukord on sealmaal, et ka teoste autorid ise ei saa vabalt kõnes ja kunstilises väljenduses enda tooteid ja teenuseid uuendada ja parendada ilma, et nende jurist või mänedzer neile asjakohast märkust ei teeks. Süsteem ise genereerib uusi probleeme, mitte ei otsi neile lahendust. Väidan, et igapäeva elu ülereguleerimine on Lääne ühiskondade suur väljakutse 21 sajandil - kohe varsti pärast keskkonna ja sotsiaalprobleemide.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et teema on vajalik aga mitte eriti lihtne ega atraktiivne debatiks. Lihtne on "overkillida" regulatsioonide ja piirangutega mida on nt USA seadusandlus juba ka teinud. Oluliselt raskem on leida võimalikult objektiivne ja terve-mõistuslik pilt, et hundid saaks söönuks ja lambad jääks terveks. Info on jätkuvalt ja nüüd rohkem kui ei kunagi varasemalt üks suurimaid väärtusi ning ühiskond, kes seda summutab laseb ise endale kuuli jalga. Liberaalsed, innovatiivsed ja agiilsed ühiskonnad võidavad tänase võidujooksu targemate ja kõrgema lisandväärtusega liikmete meelitamiseks ja hoidmiseks. 

Kasutatud allikad:

[1]  Rick Falkvinge ja Christian Engströmi: "The Case for Copyright Reform"

 

E-ITSPEA 5: Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Sellel nädalal sai vaadeldud netiketi (neti etikett) teemasid. Peab tunnistama, et teema on üsna spetsiifiline ja võrreldes eelmiste nädalate teemadega minu silmis kahvatum - see ei oma nii suurt mõju ja mastaapi kui eelmainitud saavutused ja protsessid. Iseenesest on see, kuidas me ennast persoonina veebimaastikul esindame ja kuvame tähtis teema, samas on netikeskkonnad üha enam orgaanilised ja kujundatud eeskätt kasutajate käitumisest. Internet ei ole enam ammu peen ja elitaarne country club kus härrad viskit joovad ja üksteisest lugu peavad - täna on see trollivabrikute peldikusein (mõnede isoleeritud eranditena) ja see on tegelikult kurb.

Elame heli-, info- ja arvamusvabaduse ajastul. Reeglid on rikkumiseks ja "there is no status quo". See tähendab, et kui võimalus antakse tuleb keegi ja "lagastab maja täis" varem või hiljem. Nii palju kui on inimesi on erinevaid arvamusi, ning erinevad vandenõuteoreetikud, flat-eartherid jms omavad samuti sõnaõigust kõikvõimsal interneti pärgamendirullil. Elu on näidanud, et mida ekstsentrilisem arvamus, seda kuuldavamaks ennast ka tehakse - see on hipster ja cool.

Mida käesoleva nädala fookusülesandena aga võiks toonitada on - Ole inimene!

Nõus, et alati peaks jääma viisakaks, väljapeetuks ja konstrukiivseks enda võimalikus kriitikas ja eneseväjenduses. Jättes kõrvale erinevad mõjugrupid, valeuudised, kommertssisendi tootjad ja trollivabrikud võiks ju internetifoorumid väga edasiviivad ja konstruktiivsed asukohad diskusiooni arendamiseks olla - paraku mida aeg edasi, seda kriitilisemalt peab kasutaja endaga avalikus foorumis või kommentaariumis dialoogi või vestlust pidava "vastaja" motiivid ja eesmärgid valideerima. Jõuame punkti kus kõik on tõde ja midagi pole tõde - internet on jätkuvalt võimas tööriist aga selle eheduse ja päris sõnumi leidmiseks on vaja kamaluga kriitlist meelt. Kui seda endal ei ole, siis satudki kellegi teise mõjuvälja. Väidan, et "ole inimene" tähendabki juba täna võimekust omada kriitilist meelt sisu üle veebis. 

Murettekitav on tulevik - mida aastad edasi seda vähem tõsiseltvõetav on toodetud sisu (arvamused, uudised) sest kõik on tõlgendatav ja tõenäoliselt teenib kellegi kolmanda osapoole huvisid. Tulenevalt filtri puudumisest tepeedistub free speech info seest tõese ning väärtusliku info väljasõelumine ja kuigi eesmärk on pakkuda kasutajale rohkemat informatsiooni, ei suuda inimene enam vahet teha mis on tõde ja mis vale - see viib progressi suunaga tagasi.